Sain kirja

Suur oli mu üllatus, kui ühel täiesti tavalisel päeval leidsin enda laualt valge ümbriku. Teadsin küll, et mu laua pealt võib leida igasugu huvitavad asju – mõned piirkonnad pole seal juba ammu valgust näinud – aga selline ümbrik, nii korralikult kõige peale asetatud… võtsin selle kätte, vaatasin iga nurga pealt ning tohoh – täitsa tavaline ümbrik teine! Mul on sahtlis teisigi selliseid. Sellel oli aga minu nimi peale kirjatud, aadress oli ka õige … mõtlesin, et kes see küll tänapäeval posti teel kirju saadab, aga kuna kirjapommiga ei tundunud tegu olevat, rebisin ümbriku õhinal lahti ja lugesin selgetes trükitähtedes:

“Kallis Heido

Kas oled täna juba peeglisse vaadanud? Kui mitte, tee seda kiiresti, sest muidu jääd ilma MAAILMA KÕIGE PAREMAST vaatepildist! Suured peeglid, väiksed peeglid – ümbritse end nendega, ära maga maha ainsatki võimalust näha KÕIGE TARGEMAT ja TOREDAMAT poissi, kes eales on päevavalgust oma kohalolekuga õnnistanud. Sa oled lihtsalt PARIM. Ära seda KUNAGI unusta ja tuleta igal võimalusel meelde ka teistele.

Parimate soovidega,

Sinu Uhkus”

Muhelesin endamisi nõnda kenade sõnade peale, kuigi mõtlesin, et no mis mina nüüd … oma liigset tagasihoidlikkust siunates muutusin kolme tunni möödudes peegli ees istumisest siiski pisut kangeks ning otsustasin välja minna ja pisut jalgu sirutada.

Tänaval oli palju inimesi ning mul oli hea meel neid kõiki rõõmustada. Tõsi, olin valmis ka pettunud nägudeks, mis on paratamatu, kui kohatakse kedagi enesest paremat, ent kõndinud minuti-kaks, ei märganud ma õieti mingit reaktsiooni. Hakkasin juba oma suurepärase ajuga mõtlema, milles asi, kui märkasin, et olin kodust väljudes postkastist veel ühe ümbriku kaasa haaranud, mida nüüd käte vahel mudisin. Seegi oli täiesti tavaline ümbrik ning oskamata midagi halba oodata, rebisin selle sealsamas lahti. Kirjas seisis:

“Heido? Heido?! Isegi su nimi on ebaõnnestunud! Pole maailmas teist sama nõmedat väärakat nagu sina! Sa raiskad ruumi! Ei leidu inimest, kes tahaks sinuga koos olla, kui valida oleks ka millegi muu vahel! Sa oled maailmale koormaks! Kui sa vaid teaksid, mida inimesed sinust tegelikult arvavad! Sa oled VÄÄRTUSETU! Debiilne MÖLAKAS, kelle kohta pole midagi head öelda! Kas sa tõesti ei näe, kuidas inimestel on sinu pärast piinlik? Kui arvad, et oled milleski hea, on teised sinust ikkagi palju paremad! Sa oled MÕTTETU! RUMAL! NÕME! …”

Ma ei suutnud kirja lõpunigi lugeda. Ühtäkki müristas taevas äike, külm vihm peksis vastu mu nägu ja ma pistsin õhku ahmides jooksu. Jõudsin läbimärja ja hingeldavana koju, pisarad silmist välja pressimas, istusin laua taha (lükkasin hooletult asjad põrandale, et ruumi teha) ning asusin ise kirja kirjutama:

“Kallis Uhkus

Mis sinust saanud on? Miks sa mu maha jätsid? Meil läks ju väga hästi! Või arvad sa, et meie suhe polnud tõeline? Igatsen Sind taga. Ilma sinuta on nii halb! Palun tule tagasi!

Alati oodates,

Sinu Heido”

Viisin kirja posti ning rahunesin pisut, kinnitades endale, et kõik ei ole veel kadunud. Jäi üle ainult vastust oodata.

Mitmed päevad ja ööd ootasin ma rahutult, julgemata enam milleski kindel olla. Kuid mitte midagi ei juhtunud. Ma ei suutnud enam korralikult süüa ega magada ning olin igasuguse lootuse kaotanud … kuid siis, ühel hommikul ärgates avastasin jällegi oma laua pealt lihtsa valge ümbriku. Seirasin seda tükk aega, julgemata seda avada ega ka silmi kõrvale pöörata, kartes, et see võib ära haihtuda. Lõpuks alistusin ohates, rebisin ümbriku aeglaselt lahti ning lugesin:

“Armas Heido

Kuna Uhkus on pidevalt haige, ei saa ta Sulle kuidagi vastata. Siiski ei suuda ta hoiduda meile igat oma kirja näitamast ning võtsime endile õiguse ise Sulle vastata.

Kõigepealt tahtsime Sind hoiatada, et Uhkus ei ole hea sõber, keda endale soovida. Kui tema esimene kiri Sind selles veel ei veennud, siis teine oleks pidanud seda igal juhul tegema – jah, ka see oli Uhkuse saadetud, kuigi ta nägi palju vaeva selle varjamiseks.

Mitte ilmaasjata pole uhkust nimetatud suurimaks patuks. Kuid ta on ka kõige salakavalam. Sa pole uhkusest vaba, kui end maha teed. Uhkusele meeldib inimesi arvama panna, et ta on viimase vastu justkui mingi nõiarohi, ent seda uskuma jäädes satud Sa hoopis nõiaringi, kus ainsaks lõksuks on Uhkus ise. Uhkus on igasuguse ebaterve ja ülepaisutatud enesekesksuse taga, olgu see siis positiivset või negatiivset laadi, ja ainus viis teda üle kavaldada on temast üldse mitte välja teha.

Kahtlemata teavitame Uhkuse viimastest vägitegudest Vooruste Komiteed, kuid sealt pole palju loota, kuna liikmeks saamine eeldab häid suhteid Uhkusega.

Jääme sõpradeks ka edaspidi,

Prudentia ja tema vend Temperantia“

Proovisin tõesti Prudentia ja Temperantia nõuandeid kuulda võtta. Proovin praegugi. Raskus seisneb selles, et Prudentia ja Temperantia on nõudlikud ning neid on raske kätte saada. Ent kogemus on näidanud, et nende püüdmine on väärt palju rohkem kui kadunud Uhkuse tagaajamine.

Nalja peab saama

Sigmund Freud on jätkuvalt “ühiskonna argiteadvuses” mõjukas kuju. Viidata Freudile on populaarne ja justkui näitaks kõneleja teadmisi psühholoogiast, hoolimata sellest, et kõik Freudi teooriad on juba ammu täielikult ümber lükatud kui ebateaduslikud. Ta tegi üldistusi inimeste kohta, lähtudes paarist katsealusest, ning on küsitav, kas ta järeldused nende paari katsealusegi kohta teaduslikud olid. Richard Webster on öelnud, et Freudi psühhoanalüüs on ilmselt “maailma kõige keerulisem ja edukam pseudoteadus üldse” ning Frederick Crews on Freudi nimetanud “kogu teaduse ja meditsiini ajaloo kõige ülehinnatumaks kujuks”.

 

Mina sain hiljuti aimu Freudi “teaduslikkusest”, imelik küll, aga filosoofiaõpikust, kus teda tsiteeriti. Saan aru, et see oli mõeldud üksnes illustratiivseks näiteks, ent ometigi on Freudi kirjutis omajagu hämmastav. Ta üritas seal seletada, kuidas tal tuli pähe arv “2467″ ühes kirjas tuttavale, kus ta ütles: “Lõpetasin “Unenägude seletamise” korrektuuri ning ei soovi selles enam midagi muuta, olgu seal kasvõi 2467 viga.”

Asi on selles, et Freud oleks võinud valida ükskõik millise arvu, aga valis just 2467. Ta usub, et see polnud sugugi juhuslik valik, vaid et alateadvus määras selle. Freudi seletus on järgmine:

“Vahetult enne lugesin ma ajalehest, et keegi kindral E. M. läks erru. /…/ Ma seadsin endale ülesandeks jälgida selle inimese karjääri ning nüüd (1899. aastal!) lõpetas ta selle ning on erus. Ma tahtsin välja arvutada, mitme aastaga ta läbis karjääriredeli ning lähtusin sellest, et nägin teda haiglas 1882. aastal. Niisiis 17 aastat. Ma jutustasin sellest oma naisele, kes küsis: “Kas ka sina peaksid juba erus olema?” Ma protesteerisin: jumal hoidku selle eest. Pärast seda vestlust istusin ma laua taha, et kirjutada sulle kiri. Kuid endine mõttekäik jätkus ning mitte asjata. Ma eksisin arvutustes; sellest annab tunnistust vaieldav koht minu mälestustes. Täisealiseks, tähendab 24-aastaseks saamist tähistasin ma peavahis (omavolilise lahkumise eest). See oli 1880. aastal – 19 aastat tagasi. Sellest siis tuligi 24 arvus 2467! Nüüd aga võta minu vanus – 43 – ja liida sellele 24 aastat ning saad 67. St vastates küsimusele, kas ma tahan ka ametist lahkuda, lisasin ma endale mõttes veel 24 aastat tööd. /…/ Kas pole tõsi: võib täie õigusega ütelda, et isegi suvaliselt valitud arv 2467 ei ole alateadvuse poolt determineerimata?“

Freud oleks võinud arutleda ka palju lihtsamalt: kirja kirjutamise ajal nägi ta enda kahte kätt, laual, mille peal ta kirjutas, oli 4 jalga ning kui mitte varem, siis 67. eluaastaks on ta juba kindlasti seniilseks jäänud. Põhjuseid võib leida tuhandeid ning selline arutlus pole sugugi vähem teaduslik kui Freudi välja pakutud variant. On hämmastav, millistel rumalustel on õnnestunud meie ühiskonda ja mõtlemist mõjutada.

 

Ayn Rand ja isekuse voorus

Louis Pojman toob oma  eetikaõpikus välja ühe Ayn Randi argumendi isekuse kui vooruse kohta:

“Iga tegu, mis on tehtud teiste pärast, on  hea, ja iga tegu, mis on tehtud iseenda pärast, on halb. Seega on teo kasusaaja moraalse väärtuse ainsaks kriteeriumiks – ja kuni kasusaajaks on keegi teine peale iseenda, kõlbab kõik. /…/ Lahtiütlemine, resignatsioon, enese mahasurumine ja kõik muud kannatuse vormid, sealhulgas ka enesehävitamine, on selle [altruismi eetika] kaitsjate jaoks voorused”

Nagu Pojman viitas, on argumendi nõrkuseks võltsdilemma tekitamine, justkui oleks absoluutne altruism ja absoluutne egoism ainukesed võimalikud variandid. Olla täielikult üks või teine on juba loogiliselt võimatu, kuna ei saa teha midagi teiste jaoks, endast seejuures üldse mitte hoolides (sest mida sul siis anda oleks?), samuti saab egoist enda kasu maksimeerida üksnes läbi koostöö teistega.

Kuid see vastus ei hõlma iseenesest argumendi seda osa, mille ma rasvaselt esile tõstsin. Teo kasusaaja ei tundu teo moraalsuse seisukohalt kuigi tähtis olevat, ja siinkohal läheb Rand ka iseendaga vastuollu, tõstes altruismi asemel esile isekuse. Tegelikult on nii egoism kui altruism motiveeritud täiesti ebaolulisest tegurist ning peaksime mõlemad terminid täiesti unustama ja käitumisjuhiseid otsides kuhugi hoopis mujale vaatama.

Kuid täpsem vastus argumendile oleks ilmselt see, et kasu, mida altruist toob teistele, on pisut teist laadi kui kasu, mida taotleb endale egoist. Üks ja sama sõna kätkeb endas ühel juhul üht ja teisel juhul teist mõistet. Ma apelleerin siinkohal üksnes meie tavaarusaamisele. Mida me mõtleme “altruistliku teo” all? Kõige iseloomulikumateks näideteks võiks tuua vabatahtliku töö, annetused, nõrgemate aitamise, kodututele peavarju andmise jms. Kuid me ei nimeta kedagi egoistiks üksnes selle pärast, et ta elab majas või sööb või oskab teistest midagi paremini teha; egoismiga seostub hoopis ihne firmaomanik, kes hoiab palkade pealt kokku, et jaksaks endale üürida villa Vahemere kaldal.

Niisiis tundub, et kahe “kasu” vahel on mingi vahe, kuid näidete loetlemine meid palju edasi ei aita. Milles võiks see vahe seisneda?

Esialgu võiks selle sõnastada umbes nii: altruist annab teistele seda, mida nad vajavad, isegi iseenda arvelt, egoist ihkab aga endale igasugust kasu kokku kuhjata teiste arvelt.

Egoism on halb, kui see tähendab kasu ebamõistlikku kuhjumist ebaolulistel alustel ja ebaõiglasel viisil. Inimesele on lihtsalt loomupärane tundmus, et tuleks eelistada anda teistele seda, mida nad vajavad, selle asemel, et võimalikult suurt õnne ühte kohta kokku koguda. Minu isik ei ole olulisem kui kellegi teise isik ja seega ei vabanda ka minu absoluutne õnn teistele põhjustatud õnnetust. Pealegi, moraal ei eksisteeri üksnes altruismi ja egoismi vahelises vaakumis. Ükskõik milline tegu, mis rikub kellegi legitiimseid õigusi, on halb, ükskõik kes sellest kasu saab.

Teistmoodi öeldes on küsimuseks see, kas mina oma täies potentsiaalis olen valmis teenima ühtlasi nii teisi kui ka iseennast, või olen ma hoopis valmis röövima, et enda harakapesa veel rohkem läikima lüüa? Ning selles mõttes muutub teo kasusaaja mingil määral tõepoolest ebaoluliseks. On ju täiesti võimalik, et mõnel inimesel on haiglane alluvussuhe mõne teise isikuga, keda ta teenib samal moel, nagu egoist teenib iseennast … Egoism ja altruism on lihtsalt teatud tüüpi tegude kõige harilikumad juhtumid.

“Kõrgelennulisusest”

Eelneva postitusega seostub kindlasti ka “kõrgelennulisus”. Seda sõna kasutatakse muidugi mitut moodi, kuid väga tihti tahetakse sellega kellegi või millegi kallal ironiseerida. Et mis ta siis on nii kõrgelennuline – arvab, et on kuidagi parem või? Tulgu maa peale tagasi ja hakaku parem kartuleid kasvatama!

Nii et … saate aru küll, mida ma mõtlen. Muidugi on säärane “ironiseerimine” tihti ka õigustatud, kuna mõned asjad lihtsalt ongi totralt paatoslikud. Meenub üks lause raamatust “Uhkus ja eelarvamus”, “…peame tilgutama õeliku hoolitsuse palsamit teineteise südamehaavadesse!” Oh sa meie.

Aga üldiselt leian ma, et “kõrgelennulisuses” pole midagi häbiväärset. Mõnel inimesel on selle vastu muidugi eriline allergia. Ärge nende kuuldes kunagi öelge, et tahate leida tõde – fuih, milline tõusiklik, “elukauge”  lause! Öelge lihtsalt, et tahaksite midagi teada või veel parem,  “aega kenasti veeta”.

Muidugi, lihtsuses peitub võlu (!), kuid kõrgelennulisus on see, mis tegelikult elu edasi viib. Kunagi tahtis keegi leida kõverjoonelise trapetsi pindala ning jagas selle tuhandeks ristkülikuks. Kes iganes see inimene ka oli, pidi ta enda kaasaegsetele tunduma talumatult tobe ja “elukauge” inimene, kes jändab täielike mõttetustega. See viis aga Newtoni integraalarvutusteni … muidugi võis ka Newton enda integreerimistega tunduda üks kahtlane, “tõelisest maailmast” mitte midagi jagav kuju, ent ometi õpitakse integraale nüüd peaaegu kõigis üldhariduskoolides. Einstein küsitles aja ja ruumi enda olemust ning võis mõnele “jalgadega maa peal” viibijale tunduda täiesti lootusetu juhtum, ent ometi loetakse teda 20. sajandit enimmõjutanud inimeseks.

Filosoofidest ei tasu muidugi üldse rääkida. Katoliku kiriku tunnustatuim teoloog Aquino Thomas argumenteeris, et taevas on kõik inimesed kerajad, kuna kera on kõige täiuslikum kujund! (Hiljem hakkas ta selles küll ise kahtlema, kuna see tundus siiski pisut liiga imelik). Kuid filosoofide vastu, kes irisevad põhimõtteliselt kõige üle, mis neile pähe tuleb, suutmata aktsepteerida et asjad ju lihtsalt on nii ning et küsimise  “mis on ilus” või isegi “kuidas ma  saan teada, et ma olemas olen” asemel võiks ju lihtsalt kena normaalse tööinimese elu elada ja vaadata, kuhu järgmisel aastal porgandid istutada, tuntakse vaat et üleüldist tülgastust.

Muidugi on siin paar “aga”. Esiteks on toimetulek ükskõik kui kõrgetes sfäärides üsna vilets õigustus oskamatusele toime tulla maistes asjades, ehkki ma ei leia, et see teeks nö “kõrged sfäärid” iseenesest kuidagi häbiväärseks või et peaksime üht rohkem takka kiitma kui teist.

Teiseks. Suur osa sellest, mis meile totrana näib, lihtsalt ongi totter. Tihti naerdakse heade ideede üle, kuna me lihtsalt ei sa neist  aru, aga sellest ei järeldu, et kõik, mis meile tobe tundub, on tegelikult varjatud geniaalsus. Kunagi naerdi Galileo üle, aga samamoodi naerame me ka kloun Bobo üle.

Kolmandaks on asi suuresti stiilis. Lihtsuses on võlu ja me peaksime alati selle poole püüdlema. Mitte sisu, vaid vormi poolest – oskus keerulisi ja “kõrgelennulisi” asju esitada lihtsalt ja arusaadavalt on kunst, mida kõik peaksid üritama õppida.

Nüüd võiks tagasi vaadata eelmisele postitusele, mis on ise parajalt “kõrgelennuline” ja tundub ilmselt tobe. Seda võiks võtta taotuslikuna, aga tegelikult lihtsalt juhtus nii. Nagu ma siin seletada lootsin, ei leia me selles midagi “kuritegelikku”, kuigi pisut ebameeldivat ehk küll.

Ja paar sõna kirjandusest. Et mõned inimesed ei salli eriti “kõrgelennulisi” asju on see lasknud tekkida arvamusel, et kõik mõtted, mida väljendatakse ilusalt ja mitte kõige lihtsamal moel, on midagi tühist, mõne tõusikliku inimese haige vaimusünnitis, millel pole “reaalsusega” midagi pistmist. Kui te aga annate neile mõne raamatu, kus tegelased ropendavad ning kus nende labasusest tulvil elu on viimse kui nilbe detailini lugejate ette asetatud, tunnevad nad, et nende käes on midagi “sügavat” või “tõelist”. Muidugi võibki see mõnikord nii olla – esimesel puhul võib tegu olla vormi üleküllusega ja teisel juhul selle vähesusega. Ent nii mõnigi kord tundub mulle, et ainsa kriteeriumina “sügavusele” nähtakse seda, kui palju on esile tõstetud elu pahupool (justkui oleks see elu ainus pool!). See ei ole mingi minu leiutis – leidub tõesti inimesi, kes annaksid ilmselt ka Nobeli kirjanduspreemia Inno ja Irja Tähismaale nende blogi eest.

Ohjah.

Elu ja teised

Elu: Olemine, eksisteerimine, elamiseks oleva aja möödasaatmine. Meid ümbritsev reaalne tegelikkus.

- “Eesti keele seletav sõnaraamat”

Sõna “elu” on sattunud kaasaegse mõtlemise rünnaku alla; ta on “vägistatud ning kärbestele söödaks jäetud” (Ray Bradbury). Me kasutame fraase nagu “osta endale elu” ning sõnu “no-life”, “eluline”, “elukauge”, “eluvõõras”, “elukool”, “tõeline elu” jms. Kõik need sõnad on õigustamatud, elu olemust moonutavad, viletsa filosoofia maitsetu kaste.

Ometi on nende kasutamine juba nii sügavalt meie keeles juurdunud ja meie mõtlemist mõjutanud, et võib tekkida küsimus: millest ma ometi räägin? Kas mina siis ei leia sõna “elukauge” olevat sobilik paljude nähtuste kirjeldamiseks? Ilmselt olen isegi neid sõnu kasutanud ning võib-olla kasutan ka tulevikus, see on täiesti võimalik – ent siis on tegu pigem harjumuse kui heakskiiduga, eksimusega, mitte mõtteväljendusega.

Ma möönan, et nende sõnade kasutamisel ei öelda alati seda, mida mõeldakse. Ega “elukauge” all ei peetagi ju üldiselt silmas mitte midagi rohkemat kui “ebapraktiline” või “naiivne” – täpsed, korrektsed terminid, mida ei tohiks aga asendada mõnda “elu” sisaldava sõnaga, ka mitte negatiivses tähenduses, nagu ma loodan näidata.

Loomulikult ei räägi ma praegu bioloogilisest elust, ent ükskõik millise tähenduse on see sõna omandanud, tuleneb see ikkagi bioloogiast. Sellisena sümboliseerib “elu” ka meie praeguses tähenduses loodust ennast, ning seega ka lõpmatut objektiivsust, mis mahutab enesesse kõik, mis üldse olemas on: elu, see on reaalsus, reaalsus – see, mis on.

See on ühtlasi põhjus, miks mulle ei meeldi, kui räägitakse mingist “tegelikust” elust. See on kaugenemine elu ülimast objektiivsusest ja kõikehõlmavusest, elu mõõtmine mingi kvaliteedi järgi, elule omaduste andmine, tema kitsendamine ja piiridesse surumine.

Võtame mõne näite. Igasugused moodsad filmid on populariseerinud nägemust, et “tõeline elu” on tänavatel – elu tähendab midagi karmi, džunglilikku, võrdudes “enese eest seismisega”. Kindlasti oli see motiiv olemas 2007. aasta filmis Enchanted, kus muinasjutuprintsess satub imekombel New Yorki, aga kindlasti ka arvututes teistes filmides, kus tänavaile või kurjategijate hulka sattunuid tervitatakse sõnadega “see siin on tegelik elu“. Aga tühjagi ta on! See on kõigest üks elu väändunuid ja ebameeldivaid tahke, mille üle pole mingit põhjust uhkust tunda. Keegi ei tohiks üritada “endale kahmata” elu kui sellist.

On kerge näha, miks selline nägemus “tõelisest” elust levima on hakanud. Ennist mainisin ma, et igasugune “elule” kui sõnale omistatav tähendus jõuab mingit otsa pidi bioloogiani, ning see on alust andnud mõttele, et elu peab mõistma “loomulikkusest” lähtudes. Tänavaelus on tõesti midagi džunglilikku, mis on tegelikust ühiskonnast “loomulikum”. Aga elu kui olemine ning tegelikkus ei ole seotud loomulikkuse kui sellisega. Tehislik, inimese poolt loodu on elu osa samamoodi nagu on seda loodus. Ning ebapraktilised ja enda aega mõttetustega sisustavad inimesed ei pea endale “elu ostma”, kuna see on neil paratamatult olemas, kuigi halval kujul. Iga inimese elu on “eluline” lihtsalt niivõrd, kuivõrd ta on olemas ning reaalsuse tegelik osa, isegi kui ta ei suuda ülejäänud elu osadega kuigi hästi kohastuda. Kuid elust enesest ei saa midagi “lahutada”, kuna millegi lahutamiseks peaksime tunnistama lahutatava olemasolu ehk olemist.

On täiesti arusaadav, miks elu meie sõnavarasse nii tihti ja nii sobimatult pudeneb – ta on üks võimas sõna, millega saab end võimsalt väljendada. Oleme elu lihtsalt mingiks epiteediks taandanud, kuid seda ei saa ma sallida. Epiteediga võib käia ümber nii hästi kui halvasti, anda sellele oma suva järgi uusi arengusuundi ning samas temast üldse mitte välja teha. Eluga ei või.

André Comte-Sponville’le

Inglise keele valikkursuse raames pidin lugema prantslase André Comte-Sponville’i raamatut The Little Book of Philosophy, ehk “Väikest filosoofiaraamatut”. Sponville on muidugi suurepärane kirjanik ning ma isegi julgeksin seda raamatut soovitada, kuigi ma pole kõige nõus, mis seal kirja on pandud.

Ma pole kindel, mil määral ma tohin kritiseerida Sponville’i ennast, kuna paljuski ta lihtsalt vahendab ajaloo suurte mõtlejate arvamusi. Aga vähemalt mulle jäi mulje, et The Little Book of Philosophy mitte ei tuvusta, mis on filosoofia kui selline, vaid tahab meid lihtsalt “filosoofiateaduse tulemustest” informeerida. Aga mis “tulemused”? Sellist asja pole olemas! Raamat võiks niisama hästi kanda ka pealkirja “Filosoofia – Sponville’i redigeeritud versioon  (valikulised kärped ja omavolilised lisandid)”. Ehk siis, nii või teisiti on raamatus esitatav filosoofia kõigest Sponville’i interpretatsioon sellest ning mingil määral küündib see ka tema enda omaloominguni.

Aga millega ma siis täpselt nõus ei ole? Kõige suurem vastuolu tekkis mul peatükiga Knowledge ehk “teadmised”. Sponville alustab mõne üldise märkusega teadmiste kohta, öeldes, et teadmised ei võrdu tõega, küll aga võivad need olla rohkem või vähem tõde. Selles mõttes ei saa teadmised kunagi pretendeerida absoluutsusele, kuna on praktiliselt võimatu teada millestki kõike: et teada oma naabruskonnast kõike, peaksime teadma selle igat tänavat, iga maja igat tuba, igat tolmukübet toanurkades ning aatomeid, mis selle tolmukübeme moodustavad…

Olgu nii – “kõik meie teadmised on piiratud ja subjektiivsed ega saa seepärast täielikult reaalsusega kooskõlas olla”.

Aga edasi läheb minu arvamus Sponville’st lahku. Ma arvan, et me ei saa teada kõike, kuid me peame teadma vähemalt midagi. Alati jääb ruumi täpsustustele ja veel avastamata tõdedele, kuid see, mida me teame, ei saa olla täielikult vale. Sponville leiab aga, et päris kindlalt ei saa me teada mitte midagi. Lohutuseks möönab ta küll, et see pole sama, mis väita, et absoluutset tõde ennast pole olemas – selline väide ajaks segi skeptitsismi ja sofismi. Aga tegelikult, jätkab ta, ei saa me muidugi välistada, et sofistidel õigus ei võiks olla.

Väide “mitte midagi ei saa kindlalt teada” on muidugi loogiliselt võimatu, kuna me peaksime teadma absoluutselt kindlalt, et me mitte midagi kindlalt ei tea – kaks üksteist välistavat võimalust ei saa aga mõlemad tõesed olla. Võib-olla on ainukene kindel asi see, et me mitte midagi muud peale selle väite enda ei tea? Aga Sponville astub sammukese edasi ja kuulutab, et me tõesti ei saa kindlad olla isegi selles, et me mitte midagi kindlalt ei tea. Meie mõistus ei suuda seda küll kuidagi alla neelata, aga meil pole mingit viisi tõestamaks, et meie mõistus on absoluutne. Me ütleme, et kaks üksteist välistavat võimalust ei saa mõlemad tõesed olla, kuna me ei suuda seda ette kujutada… aga mis tõestus see on? Mitte miski ei saa iseenda absoluutsust tõestada, ka mitte mõistus mõistuse absoluutsust.

Ainukene mure on selles, et me oleme kogu aeg mõistust kasutanud… ilma mõistuseta ei oleks me kuidagi jõudnud järeldusteni, et me ei tea midagi kindlat või et mõistus ei saa tõestada mõistuse absoluutsust. Kõik need järeldused põhinevad eitamatult mõistusel ja seega tahab Sponville, et me aktsepteeriksime järeldusi aga lükkaksime tagasi ainsa tõestusmaterjali, millel need põhineda võivad. Näib, et me ei saa väita mitte midagi, isegi mitte seda, et me milleski kindlad ei saa olla, apelleerimata seejuures vähemalt mingisugusele absoluutsusele.

Minu teine lahkarvamus raamatuga võiks kanda pealkirja “inimloomus ja eetika”, teemad, mida vastavalt käsitlesid peatükid “humanity” ja “ethics”. See on palju keerulisem teema, mille puhul on raske midagi kindlat väita, kuid ma üritan vähemalt selgitada, millise osaga raamatust ma nõus ei olnud.

Peatükk “Ethics” esitab mitmeid moraaliteooriaid, mida minu teada on umbes mustmiljon. Mulle näib aga, et lõpuks taandub kõik küsimusele: kust otsida vastust sellele, mis on hea ja mis on halb? Sponville leiab, et sellele küsimusele ei saa vastata mitte keegi peale minu enda, vastus sõltub täielikult minust… ma nõustun, et iga inimese enda südametunnistus peaks olema tõesti kõrgeim norm, mida järgida. Aga see ei tähenda veel, et ma ise oleksin mingi moraaliallikas, ega ka mitte seda, nagu ei võiks südametunnistus eksida.

Sponville kirjutab, ning minu arvates igati õigesti, et moraal ei ole “maitse” küsimus, või vähemalt me arvame, et see, mis meile tundub hea ja õige, kehtib ühtviisi kogu inimkonna jaoks. Aga kui see ei ole maitse küsimus, siis kust leida hea ja halva jaoks mingit objektiivset alust? Sponville mainib kahte võimalust.

Esimene võimalus on mõelda iga kord, kui me midagi tegema hakkame: kuidas maailm muutuks, kui kõik teeksid nii, nagu mina praegu? kas ma tahaksin sellist maailma? kas sellises maailmas oleks üldse võimalik elada? Mõrvar peaks mõtlema sellele, et kui kõik hakkaksid kõiki tapma, jõuaksime varsti punkti, kus poleks enam mitte kedagi tappa, ning seega ei saaks sellist tegevust igavesti jätkata. Järelikult ei tohiks ta inimesi tapma.

Aga kuidas täpselt vaadata seda, mida me teeme? Oletame näiteks, et ma spikerdan inglise keele testi ajal. Kui kõik inimesed spikerdaksid inglise keele testi ajal, ei oskaks meist keegi seda keelt rääkida, ning loomulikult oleks see väga halb. Kui ma aga mõtlen, et ma sooritan ühekordse spikerdamise akti, ei oleks tagajärjed sugugi väga halvad. Kui ka kõik maailma inimesed korra oma elus spikerdavad, ei muutuks sellest suurt midagi. Kui neid mõtteid edasi arendada, jõuaksime välja absurdsuseni. Näiteks praegu istun ma tooli peal. Muidugi ei juhtu sellest midagi halba, kui kõik inimesed vahetevahel tooli peal istuvad… kui ma aga mõtlen, “praegu istun ma ühe konkreetse tooli peal”, siis oleks see täielik katastroof, kui kõik maailma inimesed tahaksid täpselt sama tooli peal istuda.

Teine võimalus on utilitarism, “suurim nauding võimalikult paljudele inimestele”. Utilitarismi on parim seletada mõne näite varal. Kujutage ette, et väljute poest suure jäätisega ning näete ukse juures ootamas näljast kodutut. Kuidas käituda? Vastavalt utilitarismile peaksite oma peas sooritama pisikese kalkulatsiooni, küsides, kumbast tegevusest lähtuks rohkem naudingut. Kas heameel, mida kodutu jäätisest tunneb, kaaluks üles sinu enda tühja kõhu? Või oleks sinu maitseelamus suurem nauding kui pettumus, mida kodutu tunneks jäätisest ilmajäämise pärast?

Sellel teoorial on väga palju ilmseid vigu. Esiteks, mille põhjal ma neid naudinguid ja kannatusi arvutan? Mul pole vähimatki aimu, kui suur võib olla kodutu pettumus – mina tean üksnes enda tundeid. Keerulisemates olukordades tuleks pealegi arvestada suurema hulga “muutujatega” mille väljaselgitamine ja kokku liitmine oleks tõsine töö. Praktilise külje pealt on utilitarism võimatu. Pealegi, mis mõtet on erinevate inimeste naudinguid ja kannatusi kokku liita? C. S. Lewis on kirjutanud, et kui mul on hambavalu intensiivsusega x ning kui sinul, kes on minu kõrval, hakkab samuti hammas valutama intensiivsusega x, siis võime küll öelda, et valu kogusumma antud ruumis on 2x, kuid mitte keegi ei kannata sellist valu. Kokkuliidetud naudingutel pole mingit sisu, sest pole kedagi, kes seda tunneks. Igaüks tunneb vaid enda naudinguid ja kannatusi. Ühiskond ei ole mingi megaisik, vaid üksnes eraldiseisvate isikute kogum.

Mõlemal teoorial on veel kaks ühist probleemi. Esiteks kirjutab Sponville, et sõnu “peaks” ja “ei peaks” saab kasutada vaid esimeses pöördes; me ei saa neid öelda kellegi teise kui ainult enda kohta. Aga mis meid takistab seda tegemast, kui “hea” ja “halb” on tuvastatavad naudingute kokkuliitmise teel või nendest lähtuvate tagajärgede äraarvamisega?

Teiseks jätavad mõlemad teooriad tee lahti üsna suurele kurjusele – see tähendab, tegudele mida me peame kurjaks peaaegu iseenesestmõistetavalt. Utilitarism õigustab süütute inimeste vigastamist, kui kurjategijate nauding ületab ohvri kannatusi. Samuti ei tooks see kaasa mingeid erilisi tagajärgi, kui kõik inimesed hakkaksid sööma inimliha (kui nad selle nimel ei tapa) – ning ometigi ei õigustaks meist peaaegu keegi kannibalismi.

Ma arvan, et selleni, mis on hea ja halb, ei saa jõuda läbi loogiliste “tehete” vaid et inimesed lihtsalt tunnevad head ja halba oma loomu poolest. Seda tähendab minu jaoks sõna “inimloomus”. Hea ja halb ei ole järeldused, need on eeldused, mida ei saa tõestada ega kontrollida.

See ei ole ilmselt päris see, mida Sponville “inimsuse” all mõistab. Peatükis “Humanity” kirjutab ta, et moraalsus ei lähtu enam “käskudest” vaid tuleneb kaalutlustest, mis tagaksid inimeste heaolu. Ma ei näe küll, mida täpselt on sel pistmist inimsuse kui sellisega – selline moraalsus lihtsalt postuleerib, et inimesed on tema objektideks … kuid inimese enda kohta ei ütle see midagi. Pealegi mis muud see on, kui ühtede tehete asendamine teistega? Moraalsus ei ole kaalutlemine, vähemalt mitte täielikult. Me võime küll kaaluda, kas oleks praktilisem või mõistlikum teha üht või teist, aga lõpuks jõuame ikka seisu, kus me ei saa öelda sõnu “peaks” ja “ei peaks” eeldamata seejuures kriitikavabalt (võiks isegi öelda, dogmaatiliselt) mingi väärtuse paikapidavust.

Näiteks võin ma küll öelda, et ma peaksin midagi tegema sellepärast, et see aitab ühiskonnal säilida. Aga mida ma täpselt sellega ütlen? Loomulikult tahan ma, et ühiskond säiliks, kuna ühiskond annab hüvesid, mida ma ei saaks, kui maailmas üksinda eksisteeriksin. Kui ma aga tulen välja sellise põhjendusega, ei ütleks ma muud kui “Ma peaksin seda tegema kuna ma tahan”. Pealegi ei tähenda see, et kõik inimesed seda tahaksid – kui kellegi eesmärgiks oleks tõsimeeli ühiskond hävitada, poleks mul mingit alust teda hukka mõista. Ma võiksin küll tema vastu võidelda, kuna ta ohustab mu huve… nagu dzunglis… aga moraalil poleks seal mingit kohta. Otsus, et ma peaksin midagi tegema kuna “See aitab ühiskonnal säilida” saab olla tõeliselt legitiimne ainult siis, kui see põhineb väärtusel “ühiskond peaks säilima”, mida ei saa aga tuletada.

Ning viimane oluline vastuolu raamatuga on mul religiooni osas. Sponville on ateist ning ateistlikus vaimus on kirjutatud ka peatükid “God” ja “Atheism”. Need on ilmselt raamatu kõige argumenteeritumad peatükid ning ma ei taha sugugi kritiseerida kõike, mida Sponville on kirjutanud. Aga mõne punkti kohta oskan ma siiski midagi kosta…

Sponville’i põhilise argumendi võtab ilmselt kokku väide “Mis muud on religioon kui katse seletada meile arusaamatut selle abil, mida me mõistame veel vähem [Jumal]?” Probleem, mida ma selles väites näen, on teatud erinev arusaam ratsionaalsusest ja mõtlemisest üldse. Sponville kujutluses on mõtlemine ilmselt otsast lõpuni lineaarne protsess, mis ei põhine mingitel eeldustel, küsitleb aga kõike ning viib lõpuks tulemusteni, mida ta esitas peatükis “Knowledge” ja millest ma rääkisin eespool… on olemas aga ka teistsugune seisukoht, mille kohaselt mõtlemine toetub algprintsiipide ja mõistete elementaarsele mõistmisele. Need ei saa olla mõtlemise tulemused, vaid eeldused. Ning kui keegi üritaks neid allutada mõtlemise enese seadustele, oleks tulemuseks muidugi absurd … ei saa defineerida seda, mille kaudu on defineeritud kõik ülejäänud.

Sama põhimõtet kasutasin ma juba moraalist rääkides. Parimalt räägib sellest ilmselt C. S. Lewis essees “The abolition of man”:

“Kuna me peame nii palju numbreid kasutama, kaldume me igast protsessist mõtlema kui numbrilisest seeriast, kus iga samm, igavikust igavikku, on samasugune nagu sellele eelnev. Aga sa ei saa asjade “läbi nägemist” lõpmatuseni jätkata. Asjade läbi nägemise mõte on näha midagi läbi selle. On hea, et aken on läbipaistev, kuna tänav või aed selle taga on läbipaistmatu. Kuidas oleks, kui sa näeksid ka aiast läbi? Ei ole mingit kasu proovida läbi näha esimesi printsiipe. Kui sa näed kõike läbi, on kõik läbipaistev. Kuid tervenisti läbipaistev maailm on nähtamatu. Näha läbi kõigest on sama, mis näha mitte midagi.“

Ning loomulikult ei nähta Jumalat kui mõttetöö tuletatud vilja vaid kui esimeste printsiipide esimest printsiipi, universumi enese allikat… ilma kelleta ei saaks seletada mitte midagi.

Sponville leiab, et kõikvõimas ja kõiki armastav Jumal ei saa selle maailma autor olla, “Mis Jumal pärast Darwinit?” küsib ta. “Mis Jumal pärast Auschwitzi?” Aga miks peaks evolutsioon ümber lükkama Jumala olemasolu? Jumal andis maailmale fikseeritud loomuse, mis muuhulgas võimaldas ka ilmuda inimesel – Jumal pole mitte üksnes olemasolemise vaid ka põhjuste põhjus. Mis puutub Auschwitzi, siis kuidas saame me omistada inimlikku kurjust Jumalale?

Teatud õigustust ateismile näeb Sponville ka selles, et ateistid asuvad seisukohal, mis neile tegelikult ei meeldi… kuna kõigile meeldiks, kui Jumal olemas oleks. Usklikud on lihtsalt need, kes end meeldivatel pettekujutelmadel kaasa on lasknud haarata. Religioon on lootuse ja hirmu laps.

Kuid religioon ei ole midagi ülemäära meeldivat. Rääkimata sellest, et religiooniga kaasneb palju tüütuid kohustusi, ei ole Jumal peaaegu kellegi nägemuses mingi “taevane vanaisa, seniilne heatahtlikkus, kelle ainus plaan universumi kohta näeks ette, et iga päeva lõpuks võiks öelda “kõigil oli tore olla”" (C. S. Lewis). Jumalal on inimkonna kohta nõudmisi – miks peaks keegi tahtma end pidevalt patusena tunda ning halastust paluda? Mul on raske uskuda, et keegi, kes on lugenud Uut Testamenti, suudaks religiooni taandada millelegi nii lihtsale nagu “vajadus tunda, et kuskil valvab suure vend” (B. Russell). Teisalt aga, miks ei peaks ateism olema meelitav oma priiusega, vabadusega kohustustest, karistamatuse ja omaenda esiplaanile seadmisega?

Nii… need on visandid mõtetest, mida The Little Book of Philosophy minus tekitas. Aga nagu ma juba alguses märkisin, ei pea ma seda sugugi üdini halvaks raamatuks. See on väga hästi kirjutatud ning annab filosoofide peamised seisukohad üsna hästi edasi. Nii et ma julgen seda raamatut soovitada küll, aga nagu iga teisegi teksti puhul (kaasaarvatud see siin), peab lugedes kasutama ka enda kriitikameelt.

Kõik võrdõiguslikkuse nimel, II osa

Postimehe lisast saame lugeda huvitavat artiklit pealkirjaga “Euroopa võib vajada ettevõtetesse naissoost nõukogu liikmeid importida” Selge on, et ajakirjanik vajab eesti keelt selgeks õppida, aga see pole muidugi mingi uudis.

Kui uudise sisule keskenduda, siis minul tekkis seda lugedes küll üsna sürreaalne tunne. Ikkagi inimeste importimine kvoodi alusel. Seekord Ülle-Marikese käest arvamust ei küsitud ja ilma tema autoriteedita olen ma kui peata kana ega oska selles küsimuses üldse orienteeruda, aga mõned tähelepanekud tekkisid siiski.

Esiteks, mis ajast loetakse viisakaks ja normaalseks, “ajakirjanduslikuks” kasutada sõna “importima” inimeste kohta? Isegi Stalini ajal kasutati mõnevõrra inimlikumaid sõnu. Kuigi antud juhul ei peeta silmas midagi küüditamisele ligilähedastki, võiks kõnepruugist järeldada midagi hoopis muud. Importidakse kaupu, objekte. Inimene ei ole kaup!

Ning teiseks muidugi asjaolu, et see nõndanimetatud “importimine” toimub kvoodi alusel. Keegi suur ja tark on taandanud inimesed, kui kasutada ühe netikommentaatori sõnu, gruppideks “tilliga” ja “tillita” aga seejuures ka leidnud, et muus osas gruppide vahel mingeid erinevusi ei esine. Ja seda viimast punkti rõhutab ta nüüd sookvootidega.

Tegelikult on see seisukoht enam-vähem absurdne. Milleks kõigepealt lahutada inimkond kaheks ja seejärel teha niivõrd jõulisi pingutusi veenmaks meid, et tegelikult mingeid erinevusi ei eksisteerigi? Sookvoodid ei aita saavutada ühiskonda, kus inimese positsioon määratakse tema isiklike saavutustega ning soost sõltumata, vaid kus tema positsioon määratakse just nimelt soo tõttu. Sookvootide ideoloogia räägib iseendale vastu.

Ning kui esiteks räägiti sookvootidest riigikogu, rahvaesinduse piires, siis on nüüd “piire” nihutatud ja sookvoodid on kehtestatud ka ettevõtete nõukogudele. Sookvoodid on absurdsed nii ühe kui ka teise puhul, aga kui rahvaesinduse näol on tegemist riigiorganiga ning riigi “sekkumine” rahvaesinduse struktuuri on mingil määral mõistetav, siis ettevõtete puhul jookseb mul küll juhe kokku. Kuidas saab riik dikteerida, mitu protsenti ja milliseid liikmeid mingi ettevõtte nõukogus olema peab? Ma ütleksin, et see pole mitte üksnes absurdne vaid ka lubamatu.

Ning veel üks küsimus: miks jääda toppama ettevõtete juures? Kas ehitajatel, kaevuritel ja sõduritel polegi võrdõiguslikkust vaja? Ülle-Marike, kus on sinu silmad?! “Issand, sa näed aga ei mürista!”

Kõik võrdõiguslikkuse nimel

Soolise võrdõiguslikkuse ekspert Ülle-Marike Papp arvab, et alaealistele ei tohiks Riigikogu ülekandeid näidata, kuna sealt kandub meeste üleolek Eesti ühiskonda. Mina ise ei oleks kunagi suutnud sellise järelduseni jõuda, aga selleks meil ju eksperdid ongi, et rumalatele tõde kuulutada. Pööblist koosnev netikommentaatorite jõuk, kes ise aru ei saa, kui rumalad nad on, arutavad oma otsatus ülbuses selle üle, kas hinnatud ekspert mitte skisofreenia all ei kannata, aga mina lasin küll enda silmad avada – aitäh, Ülle-Marike! Nähes nüüd maailma täiesti uues valguses, on mul endalgi tekkinud mõned ettepanekud, mida Sa kindlasti kaaluda võiksid, kuna Sinu enda omast need tegelikult nii palju ei erinegi:

1) Kuna Sul niikuinii eriti midagi teha ei ole, võiksid sa stopperiga mõõta aega, mis ERR-il kulub nädalas ministrite näitamise peale. Iga minuti pealt, mille võrra meesministreid naisministritest rohkem näidati, peaks ERR võrdõiguslikkuse trahvi maksma.

2) Kiiremas korras tuleks Sul ette võtta ka kihutustöö Kaitseväeparaadi keelamiseks, kuna sellega luuakse šovinistlik pilt meestest kui kodumaa kaitsjatest. Muidugi on see vaid esmane eesmärk, kuna lõpuks peame välja jõudma hoopis naiste võrdse osakaaluni sõjaväes, mitte üksnes rahulduma ebaõiglast olukorda näitava pildi võltsimisega meile sobival moel.

3) Spordiülekanded tuleks keelustada niikaua, kuni kõiki mänge mängitakse segavõistkondades. Poks tuleks üldse keelata või olgu see siis lubatud üksnes nii paljudele meestele, kuipalju naisi on nõus selle spordialaga tegelema. Siinkohal võiksid üles näidata ka isiklikku initsiatiivi ja ise kindad kätte tõmmata!

4) Koolid ja lasteaiad tuleks sulgeda, kuni suudame kindlustada meeste osalusprotsendi rahuldaval määral (vähemalt 49 %). Kui riigikogu näitamise saame lihtsalt ära keelata, siis õpetajaid peavad lapsed ju ikka nägema – seega tundub mulle, et teist võimalust lihtsalt ei ole. Kuigi teoreetiliselt võiksime õpetajad riietada papkastidesse ja õpetada nad sooneutraalset häält tegema, et lapsed vähemalt aru ei saaks, mis sugu inimene klassi ees seisab.

Anakronistlik arusaam, nagu tähendaks võrdõiguslikkus üksnes inimeste kohtlemist võrdsetel alustel, kuulub loomulikult ajaloo prügikasti. Võrdõiguslikkus tähendab, et kõik inimesed on võrdsed, st täpselt ühesugused. Ja punkt. Kuigi selle postulaadi sisu on faktilise iseloomuga, tuleb seda kaitsta kui moraalinormi, võideldes usinasti kurjuse jõudude vastu (st kõige vastu, mis näib ütlevat või näitavat midagi vastupidist). Ülle-Marike on oma ekspertluses sellest hästi aru saanud. Kiitus!

***

“Stenbocki maja ette tahaksite te vist traataia paigaldada, sest sealt leiab naisministritest vaid Keit Pentuse.” – Daniel Sepp

Mulle meeldib vihm

“Rain! whose soft architectural hands have power to cut stones, and chisel to shapes of grandeur the very mountains.“

Meeldib lausa nii palju, et ma võiksin tõepoolest lisada uue postituse üksnes selleks, et öelda: Mulle meeldib vihm.

Tegelikkuses oli mul teisigi mõtteid, mida kirja panna. Ma olen mõelnud, mis vihmas siis nii erilist on … ei, ma ei ole nii mõelnud. Ma olen üksnes püüdnud ära arvata, mida ma selle peale kostaksin, kui keegi teine nii ütleks. Või muud sellist.

Esiteks arvan ma, et vihmas on midagi – ma ei tahaks öelda, et “romantilist”, sõna “inspireeriv” kõlab palju paremini. Just nii, vihmas on midagi inspireerivat. Kõik huvitavad asjad toimuvad siis, kui vihma sajab. See tähendab, vähemalt minu kujutluses juhtub nii. Suvine “rannailm”, kus päike lõõskab ja lõpmatult sinises taevas pole ainsatki pilve, on kõige igavamat sorti ilm, mis minu kujutlusvõime täielikult tapab. (Välja arvatud siis, kui ma mõne viljapõllu ääres viibin. Suured, kuldsed viljapõllud on mu kolmandaks suureks nõrkuseks rongide ja vihma kõrval).

Vihm on suurepärane meeleolulooja. Tõenäoliselt teeb see mõne inimese nukraks ja mõnele teisele meeldib see samamoodi nagu mulle, kuna seda on ilus vaadata ning vihma saadavad väga iseloomulikud, meeldivad helid – pehme sahin vee kukkumisel vastu rohtu ja maapinda, terav sabin katusel, vee tilkumine räästa otsast. Kuid mulle tundub, et vihm peidab endas veel midagi. See tunne valdab mind siis, kui kukkuma hakkavad esimesed piisad ning inimesed jooksevad kodudesse või varjavad end pea kohale tõstetud ajalehtede alla. Tundub, nagu pääseks ajutiselt maailmas võidule midagi hoopis muud, kui see, millega me harjunud oleme. Midagi, millega inimesed arvestama peavad, mis sunnib meid enda tavapärasest elurütmist välja tulema. Vihma korral inimtühjaks muutunud tänavad pole üksnes ilusad, neis on midagi maagilist.

Mulle meeldib vihmaga jalutamas käia. Mitte lihtsalt sellepärast, et siis on liikvel palju vähem inimesi, samuti nagu mulle ei meeldi üksnes dramaatilised maruvihmad, vaid ka kõige tavapärasem, “laisk” seenevihm, mis katab kogu maad ja vältab terve päev. Mul on selle kaitseks tuua veel üks kahtlasena kõlav põhjus. Vihm on nimelt ebamugav. Märjaks saamine võib teatud tingimustel lõbus olla, kuid selles pole mitte midagi mugavat. Ka lõbus on see vaid juhul, kui sa tead, et üsna pea saad sa kuiva tuppa ning loodedavasti ka sooja vanni; ent kui tulemas on üksnes veel rohkem vihma on raske selles midagi lõbusat näha. Ja sellepärast see mulle meeldibki. Sest vihm, kuigi nõnda ebamugav, on see, mis kogu elu üldse võimalikuks teeb. Vihm on ebamugav, kuid me peaksime iga piisa eest lõpmatult tänulikud olema. Ja sellepärast, arvan ma, on vihmas midagi lohutavat. Vihmas jalutamine on nagu kõndimine läbi elu; mõnikord võib see tunduda talumatult vastik, kuid ilma selleta poleks üldse millelgi mõtet. Ma arvan, et vihm on hea viis selle meelespidamiseks. See toob sind maa peale tagasi (mõnikord üsna otseses mõttes), ja samas teeb midagi justkui vastupidist – ma ei oska anda paremat seletust, kui et see paneb sind maailma vaatama teistmoodi, üldisemalt. Alles pärast vihma on võimalik täita kopsud värske õhuga.

Mikk Pärnits kohustuslikest narkotestidest…

Leidsin kunagi arvutisse salvestatud mõtted, mis tekkisid Mikk Pärnitsa muretsev-vihase loo tõttu Eesti Ekspressis.

Lugu ise sai alguse sellest, et Vanalinna Hariduskolleegium olevat kaalunud ühe üledoosi-juhtumi pärast hakata kõiki õpilasi testima. Kuigi selleni ei jõutud, kirjeldas Pärnits juba ainuüksi sellise idee kaalumist kui „väärastunud karistusmaaniat”, leides, et jõuetu kool ei tule enda tööga toime, suudab kasutada ainult hirmutamistaktikat ning tahab tegelikult enda jõudu lihtsalt demonstreerida nii palju, kui vähegi suudab. Ning narkotestid iseenesest polevat midagi muud kui „laste psühholoogiline terroriseerimine”.

Karmi kriitikat põhjendab ta vabaduse ja isikupuutumatusega. Pärnitsa nägemust mööda taandavad kohustuslikud narkotestid lapsed objektide tasemele.

Säärasele tugevalt üleemotsioneeritud loole on raske vastata, kuna suurem osa suhteliselt lühikesest artiklist koosnes üksnes õõvastavatest epiteetidest ega sisaldanud midagi asjakohast.

Esiteks võiks muidugi mainida, et Põhiseadus loetleb mitmeid põhjusi, mis lubavad isiku vabadust piirata. Näiteks on vabadusevõtmine lubatud kuriteo ärahoidmiseks, alaealise üle kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks või narkomaani kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik.

Kuid Pärnits jätab üldse pikemalt lahkmata küsimuse, kuidas täpselt rikub kohustuslik narkotest „vabadust ja isikupuutumatust”. Sest mis see narkotest üldse on? See röövib minimaalsel kogusel aega ning nõuab väikestes kogustes kehavedelike loovutamist. Kui järele mõelda, on terve hulk teisi protseduure mis nõuavad vähemalt sama palju kui mitte rohkem: turvakontrollid lennujaamades, kus peame ka oma isikliku pagasi sisu demonstreerima, „puhumine” politseinikele, et enda kainust tõestada (ning tõenäoliselt kaotame seda tehes mõned rakud oma kehast), koolilastele kohustuslikud arstlikud ülevaatused, kus arstitädid-onud võtavad õiguse teada saada meie kehakaalu ning ronivad teinekord metall-instrumentidega lausa suhu…

Fakt on, et kohustuslik narkotest ei ole iseenesest suurem vabadusekaotus või privaatsuse rikkumine kui ükski teine ülalloetud kohustustest, ning samuti on selge, et ühtki sellist kontrolli/läbivaatust ei viida läbi ilma mõjuva põhjuseta. Näiteks võiks tõesõna nimetada väärastunud karistusmaaniaks seda, kui mõni kool oma suva järgi otsustaks kõik lapsed iga hommik kooli sisenemisel läbi otsida. Kui aga koolis on hiljuti toimunud tulistamine, on see üksnes loogiline ja vajalik samm, millel ei ole mingit pistmist kellegi karistamisihalusega. Ning ma arvan, et isegi kui keegi ei pea eriti tõenäoliseks, et veel mõni inimene otsustaks laskerelvaga kooli tulla, pakuksid sellised kontrollid siiski kõigile vajalikku turvatunnet. Samuti arvan ma, et seda ei peaks ülearu ebameeldivaks mitte keegi, kellel tegelikult hõlma alla revolrit pole peidetud.

Antud loo puhul on tõsi see, et säärased kontrollid tekitavad alati ja paratamatult usaldamatu õhkkonna ja neist tuleks hoiduda, kui see vähegi võimalik on. Usutavasti sellisele järeldusele VHK lõpuks jõudiski, kuigi kahjuks pean tunnistama, et ka vastupidises otsuses ei oleks midagi eriskummalist olnud. Ma ei tea, mida täpset seadus selle kohta ütleb, ent muretsemiseks on koolil põhjust küllaga – eks ole meie humanitaarklassid juba omandanud narkoharu kuulsuse…

Mis mind kogu artikli puhul kõige rohkem närvi ajas oli aga asjaolu, et ilmselt kõigist Eesti koolidest väärib Vanalinna Hariduskolleegium sellist kriitikat kõige vähem. Tunnistan, et kaugelt vaadates võib VHK jätta otse vastupidise mulje, ent ometi ei tea ma – ega suuda ka ette kujutada – ühtki teist kooli, kus õpilastele oleks võimaldatud sedavõrd palju vabadusi ning kus valitseks niivõrd usalduslik keskkond.